ASJAÕIGUSE SEMINARIDE ETTEVALMISTUSMATERJAL 2019-2020
öelda üles mõlemad laenulepingud. Kolleegium märgib siiski, et Riigikohus on leidnud, et
sellist lepingute "sidumist" võimaldav regulatsioon tüüptingimustes võib olla lubamatu (vt
Riigikohtu 29. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10, p 13).
23. Hageja ei ole vaidlustanud, et hüpoteegiga on tagatud mõlemast laenulepingust
tulenevad kostja nõuded laenusaaja vastu, kuigi hüpoteekide tagatiskokkuleppes 27. mai
2008. a laenulepingule otsesõnu ei viidata (tagatiskokkuleppe kohta vt ka Riigikohtu 5.
novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p-d 12 ja 19).
24. Hageja on esitanud kohtule ka nõude määrata kindlaks täitekulude jaotus. See haginõue
tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ning kohtute otsused selles osas TsMS
§ 425 lg 3 esimese lause ja § 691 p 3 alusel tühistada hagejapoolse ebaõige
õiguskaitsevahendi kasutamise tõttu