Unistada on mõnus
paljude inimeste arvates. Inimesed lihtsalt järgivad oma unistusi, isegi, kui nad on need
unustanud. Sellele teooriale toetudes otsitakse neid oma väikeseid lapsepõlve unistusi.
On ka faktiline-teooria, et kui inimene pole oma unistustega kontaktis kui ta on need
unustanud või neid loobunud või lausa vägivaldselt väldib neid siis ei saa ta ka kunagi
tõeliselt õnnelikuks. Miks siis muidu otsustavad inimesed, näiteks sellised, kellest saates
tagatargemad lugusid on olnud, uuesti kooli tagasi minna? Juhul, kui töökoht ega mingi muu
väline põhjus ei sunni neid selleks? See on ikka mingi sisemine vajadus lõpetada, see, mille
pärast kunagi oli kurb, et see pooleli jäi. Isegi unistused on nagu sellised lõpetamata asjad.
Alustatud mälupildid....hingetundmused ja kui nad pole täide läinud, siis jäävad nad sinna
lõpetamata asjade hulka. Ja oi-oi kui paha on ju kui on elus palju lõpetamata asju. Lootus on
annaabi.ee 
