Kersti Merilaas
said rannapääsukese ja Põhjaranniku kujund, ning tööinimest väärtustavad värsid.
Erksat ühiskondlikku taju näitasid ka luuletused, mille lähtekohaks olid tollal alles üldisemalt
teadvustamata inimkondlikud ohuprobleemid.
Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule ,,Poeem Pärnu silgust" (1973)
järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus ,,Antud ja
võetud" (1981, 2.tr.1985). Paljus tagasivaatelisi, kohati valusat resignatsiooni väljendavaid
värsse väärtustab elutarga humanisti selginud eetiline maailmatunnetus.
Veel on kirjutanud "Kallis kodu" (luulekogu, 1944) "Päikese paistel" (luulekogu, 1948),
"Turvas" (värsslugu, 1950), "Veskilaul" (värsslugu, 1959), "Lugu mustast ja valgest"
(värsslugu, 1962), "Lumest lumeni" (luulekogu, 1982), "Kui vanaema noor oli" (lasteluule
valikkogu, 1983), "Kindakiri. " (poeem, eesti ja vene keeles, 1986), "Siit siiani.
annaabi.ee 
