Filosoofia
Mõtlemine, millest siin juttu on, on Descartes`il käsitletud küllalt laialt. Descartes defineerib: "mõtlemise nimega
nimetan ma kõike seda, mis meie kaasteadvalt ( conscientia) meis toimub." (Principia I, 9). Mõtlemine on
üheltpoolt alati mõtlemine millestki, mõtlemisel on mingisugune objekt, sisu. Kuid mõteldes oleme me Descartesi
järgi teiseltpoolt alati teadlikud ka sellest, et me mõtleme. Selles mõttes on mõtteakt lisaks enda objektile
suunatud alati ka iseendale. Sellist tagasisuhet nimetatakse filosoofia keeles refleksiooniks. Kahtlust võiks
nimetada siis refleksiivseks mõtlemiseks. Nii defineeritud mõtlemine kui suhestatus ühtaegu nii mõtlemise objekti
kui ka subjektiga on seesama, mis teadvus (teadvus on teadlik olek meie psüühilistest aktidest). Seega kasutab
Descartes antud juhul terminit "mõtlemine" samatähenduslikuna terminiga "teadvus".
Nii võib öelda, et metoodilise kahtlusega on Descartes saavutanud seda, et ta võib täiesti tõsikindlalt või
annaabi.ee 
