tasemel, nt vererühm homosügootsus- konkreetses tunnust määravas lookuses on geenid ühesugused heterosügootsus- lookuses on geenid alleelsed omavahel Tähtsus: kui küpsevad sugurakud, homosügootses on samad, heterol erinevad toimub rekombineerumine alleelide tasemel juba. Dominante alleel/geen tunnus avaldub mõlemas punnett'i ruudustik lahknemisseadus- fenotüübiline lahknemine teises põlvkonnas ongi sisuliselt alleelide lahknemine lahknemisprintsiipi kinnitavad tagasiristamised (peab olema kindlasti rets. Homosügoot) SS x SS = 100% dominantsed homosügoodid ss x ss = 100% homosügootsed retsessiivid kuidas määrata, kas dominantse fenotüübiga isend on homo- või heterosügootne? tagasiristamisega: Tuleb alati ristata homosügootse retsessiiviga: SS x ss = 4/4 dominantse fenotüübiga Ss x ss = ½ dominantsed + ½ retsessiivsed kaasaegne sõnastus lahknemis printsiibile: gameetide küpsemisel geenid lookuses lahknevad ja kumbki neist paigutub ühte gameeti
sugupooltel (kui tulemus ei muutu, siis tunnus ei ole seotud sooga) Dihübriidne ristamine = ristatakse kahe tunnuse suhtes erinevaid homosügoote F1 x F1 ristamine: Mendel avastas, et tunnus, mis ei avaldunud I põlvkonnas tuli tagasi teises põlvkonnas suhtega 1:3 ehk iga vanema fenotüübiga sarnase organismi kohta tuli üks, mis oli sarnane ühe vanavanemaga. Fenotüübiline lahknemine seotud alleelide lahknemisega (lahknemisseadus). Kõik tagasiristamised erinevate fenotüüpidega isenditel olid ühesugused, mis näitab, et tunnus antakse üle ühe kindla determinandiga, millised omavahel kombineeruvad. 1. F1 oli alati sarnane ühe vanema tunnusega. 2. F2 ilmus välja F1 põlvkonnas kadunud tunnus, küll madala sagedusega, kuid alati 1:3. "Mendeli lahknemise printsiip": Retsessiivsed tunnused kahe erineva homosügootse isendi ristamisel ilmuvad alles teises põlvkonnas ja alati sarnase sagedusega
reverteerumiseks (reversion) ja mutanti revertandiks. Revertant võib olla tekkinud ka supressormutatsiooni tulemusena. Supressormutatsiooni puhul ei taastu mitte algne DNA järjestus, vaid mutatsioon tekib genoomi teises piirkonnas. See mutatsioon surub aga maha algselt tekkinud mutatsiooni toime. Geneetiliste katsete abil on võimalik kontrollida, kas reverteerumist põhjustas supressormutatsioon või mutatsioon, mis taastas algse DNA järjestuse. Selleks viiakse läbi tagasiristamised, ristates reverteerunud fenotüübiga isendeid (revertante) algse, metsiktüüpi organismiga, kellel pole toimunud esmast mutatsiooni. Juhul, kui on tegemist tagasiviiva muatsiooniga, saadakse kõik järglased metsiktüüpi fenotüübiga. Kui aga osa järglastest on mutantse fenotüübiga, on tegemist supressormutatsiooniga. Mutatsioonide fenotüübiline efekt Mutatsioonid võivad olla kas retsessiivsed või dominantsed. Monoploidsetes organismides nagu bakterid ja
reverteerumiseks (reversion) ja mutanti revertandiks. Revertant võib olla tekkinud ka supressormutatsiooni tulemusena. Supressormutatsiooni puhul ei taastu mitte algne DNA järjestus, vaid mutatsioon tekib genoomi teises piirkonnas. See mutatsioon surub aga maha algselt tekkinud mutatsiooni toime. Geneetiliste katsete abil on võimalik kontrollida, kas reverteerumist põhjustas supressormutatsioon või mutatsioon, mis taastas algse DNA järjestuse. Selleks viiakse läbi tagasiristamised, ristates reverteerunud fenotüübiga isendeid (revertante) algse, metsiktüüpi organismiga, kellel pole toimunud esmast mutatsiooni. Juhul, kui on tegemist tagasiviiva muatsiooniga, saadakse kõik järglased metsiktüüpi fenotüübiga. Kui aga osa järglastest on mutantse fenotüübiga, on tegemist supressormutatsiooniga. Mutatsioonide fenotüübiline efekt Mutatsioonid võivad olla kas retsessiivsed või dominantsed. Monoploidsetes organismides nagu bakterid ja
annaabi.ee 
