Marju Lepajõe Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla
Õhin
tuleb sellest, et saab mingi huvitava teadmise või on tore koolis käia, sest seal on head sõbrad. Ja kui õhinat
ei ole, siis peab järelikult midagi muutma.
Kooliharidusega on kaasas käinud ikka rohke tekstiga õpikud, aga viimasel ajal olen kuulnud oletusi,
et edaspidi võib saada üha valdavamaks nii enda väljendamine kui ka info edastamine sümbolite,
märkide, piltide, filmijuppidega. Kuhu see viib? Mulle tundub see pigem tagasiminekuna aega, mil
koopainimesed joonistasid kaljule odamehe ja mammuti, et väljendada jahil käiguga seotud mõtteid
ja kogemusi.
Folkloristid ütlevad, et mis siin ikka: kunagi oli aeg, kui teadmist anti edasi lauldes või helides. Aga inimese
spetsiifika on ikka sõna valdamine, selles ei tohiks mingeid järeleandmisi teha. Ja et neid järeleandmisi
tehakse, tuleneb lastevanemate ja koolide mugavusest.
Küsimus on mõtlemise nüanssides
annaabi.ee 
