Inimese kujunemine
isikuks olla näiteks vanaema, kasvataja või keegi muu isik. Nende vajaduste rahuldamine tekitab
lapses aktiivsuse, heaolu tunde, laps on rahulik ning samas julgeb alati ka märku anda, kui tal on
tekkinud uusi vajadusi. Ta teab, et sellele reageeritakse kiiresti ja heatahtlikult. Vastupidisel juhul,
hoolimata sellest, kui häälekalt või pikaajaliselt laps "abi palub", ei järgne sellele ema kiiret ja
sõbralikku sekkumist, muutub laps passiivseks, tema nõudmised jäävad aina vaiksemaks ja
tagasihoidlikemaks. Halvim, mis sellisel juhul võib tekkida, on RESIGNATSIOON, leppimine
halvaga, allumine sellele, laps on ükskõikne oma vajaduste suhtes, kuna miski ju ei muutu. Sellel
perioodil oleks lapse arengule parim, kui tal oleks tõesti ainult üks "ema", kellesse kiinduda ja keda
usaldada. Sage hoidjate vahetumine võib samuti rikkuda lapse kindlustunde tekkimise, kuna teda
"jäetakse pidevalt maha", hüljatakse. Vaevalt jõuab laps kiinduda, kui tuleb uus inimene, kellega on
vaja harjuda.
2