Igal inimesel on olemas kaks isamaalisust: väike ja suur. Väike- on linn, tänav, maja, kus inimhing sündinud on. Suur- on riik, kelle kodanik see inimene on. Veel on olemas ühine isamaalisus ehk Maa. Kodumaad tuleb armastada ning kaitsta, kuna ainult patriotismi tunnega inimene saab olla oma rahva osa. Tänapäeval armsamaa kaitsmine on sama püha kohustus nagu palju aastaid tagasigi. Ainuke mis muutunud on, on see, et nüüd kodumaa vaenlased ei ole mingid intervendid ning agendid välismaalt vaid terroristid, narkomaafiad ja amoraalne poliitika. Demokraatlikus ühiskonnas on nendega võidelda raske, kuid see on võimalik. Rahva ühisel isamaal ehk meie planeedil- on ka veel õudsem vaenlane. Kui minna natuke ajalukku, ligikaudu XX. sajandisse siis tuleb välja, et viimased mitukümmend aastad kõik millega inimesed tegelesid oli looduslikukeskonna
Üks suurispea-kull. SANDER. Mis sa ütlesid? LAURA. Ma vaatasin talle näkku, kui ta mind kandis - ö ö k u l l, võta või jäta! SANDER. Huu, kui kahju! LAURA. Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad - nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad! SANDER. Noo, ja siis? LAURA. Siis sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõna lausumata maha ja jalutab sõna lausumata edasi, nagu oleks nööbi uulitsalt üles võtnud; ise nagistab veel midagi närida. Oleks ta korraks tagasigi vaadanud! SANDER. Kui ebaviisakas! LAURA. Ebaviisakas olin mina. Ma ei märganud talle aitähki ütelda. - Linnas käies olen küll hoolega ringi vaadanud - SANDER. Sa otsid teda taga? LAURA. Oleks ju huvitav teda veel kord näha saada. SANDER. Tema öökulli-silmade pärast? LAURA (tõsiselt). Seda ka. SANDER. Hm - ta oli muidugi noor? LAURA. Vana mitte. SANDER. Ja see on siis nüüd kõik? LAURA. Kas sellest siis küll ei ole? SANDER
koju minna- enne ootas nii kaua kuni rahvas oli väljast minema läinud. Teisel korral oleks ta äärepealt neile noortele pihku sattunud aga õnneks päästsid kiired jalad. Sügisel nägi ta naist aga kiriku juures, kus nad ka aja kokku leppisid millal koos olla saaks. Mees läkski jälle mööda laukaid aga imestuseks nägi ta et need samad külapoisid on ees- seekord ta aga ei pääsenud. Jaagupit peksti korralikult, nii et ta ei jaksanud kahel jalal Vargamäele tagasigi minna, hirm surra soos pani ta liikuma olgugi et nelja käpukil aga ikkagi kohale jõudis. Miina pani talle oma särgi selga ja Mari läks leige vee ja rätikutega sinna appi. Peremees küll pahandas natuke temaga kuid see oli ka kõik. Järgmisel päeval ravis juba Miina tema haavu hanerasvaga ja õhtul heitis tema kõrvale magama. Mõne ajapärast pani perenaine tähele et Miina on rase, Jaagup ei teadnud aga sellest midagi kuni Andres talle rääkima hakkas et saadab naise minema sest ta ei
koju minna- enne ootas nii kaua kuni rahvas oli väljast minema läinud. Teisel korral oleks ta äärepealt neile noortele pihku sattunud aga õnneks päästsid kiired jalad. Sügisel nägi ta naist aga kiriku juures, kus nad ka aja kokku leppisid millal koos olla saaks. Mees läkski jälle mööda laukaid aga imestuseks nägi ta et need samad külapoisid on ees- seekord ta aga ei pääsenud. Jaagupit peksti korralikult, nii et ta ei jaksanud kahel jalal Vargamäele tagasigi minna, hirm surra soos pani ta liikuma olgugi et nelja käpukil aga ikkagi kohale jõudis. Miina pani talle oma särgi selga ja Mari läks leige vee ja rätikutega sinna appi. Peremees küll pahandas natuke temaga kuid see oli ka kõik. Järgmisel päeval ravis juba Miina tema haavu hanerasvaga ja õhtul heitis tema kõrvale magama. Mõne ajapärast pani perenaine tähele et Miina on rase, Jaagup ei teadnud aga sellest midagi kuni Andres talle rääkima hakkas et
annaabi.ee 
