"Isa Goriot" analüüs
Asub Neuve-Sainte-Genevieve'I tänava lõpus. Kolm korrust. Pansioni fassaad on aiakese poole.
Piki fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane
jalgtee. Muretuimgi inimene hakkab seal nukrutsema. Majad on mornid ja müürid lõhnavad
vangla järgi. Ükski kvartal pole hirmsam ja tundmatum. Kolmekorruseline fassaad ühes
mansardkorrusega on ehitatud liivakivist ja õle võõbatud jõleda kollase värviga. Hoone tagaon
umbes kahekümne jala laiune õu, kus elavad põrsad, kanad ja kodujänesed. Alumine korus
koosneb esimesest ruumist, millest hoovab pansionihõngu. See lehkab umbuse, hallituse ja
kopituse järgi. Söögituba mõjub selle kõrval elegantse ja lõhnavana.
"Siin valitseb viletsus ilma poeesiata, kokkuhoidlik, kontsentreeritud, närune viletsus."
b) jutusta pansioni asukatest (s.o täielik läbilõige tolleaegsest ühiskonnast).
Proua Vauquer: sündinud de Conflans. Pansioniomanik, lesk
annaabi.ee 
