Olevik juures. Oleviku toimetaja oli A. Grenzstein ja toimetusse kuulus rida kirjanduslikult võimekaid noori mehi. Ajalehetöö kõrval tegi Liiv edusamme kirjanduslikus loomingus, avaldas jutte ja luuletusi. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) See kõik nõudis talt suurt vaimset pingutust. Juba ,,Oleviku" ajastul ilmnes ta vaimuelus korratusi. Nüüd ülepingutava töötamise tagajärjel murdus lõplikult tema hingeline tasakaal. Ta hakkas põdema tagakiusamismaaniat, ta kuulis hirmuäratavaid hääli ja nägi igal pool jälgijaid. Ta ise kirjutab selle kohta: ,,Tartus Hetzeli uulitsas pr. Escholtz'i majas elades oli öösi katusel paugutusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem mõistsin, et sinna vist uulitsalt kive visati õhtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumisi selle uulitsa ümbruses kuulda, mõnikord välja minnes nähti inimesi, minu arust kahtlasel mõttel seisvaid inimesi ligikonnas olevat, nagu kedagi ootavat
aknast teiseni või istub oma voodil, jalad türklase kombel enda alla tõmmatud, ja vilistab lakkamatult nagu leevike, laulab tasa ning itsitab. See on juut Mosseika, lollikene, kes läks segaseks paarikümne aasta eest, kui ta mütsitöökoda maha põles. Kõigist palati nr. 6 asukatest on ainult temal lubatud majast lahkuda ja isegi haigla õuest välja minna. Mosseika naaber Ivan Dmitrits Gromov, umbes kolmekümne kolme aastane aadlik, endine kohtupristav ja kubermangusekretär, põeb tagakiusamismaaniat. Ta kas lamab kerratõmbunult voodis või kõnnib ühest nurgast teise, just nagu kehakarastuseks, istub aga väga harva. Ta on alati ärevil, erutatud ja pingul mingist tumedast, ebamäärasest ootusest. Tal on lai, kõrgete sarnadega, alati kalbe ja õnnetu nägu, mis kajastab endas nagu peeglis võitlusest ning kauakestvast hirmust vaevatud hinge. Ta on viisakas, delikaatne ja teenistusvalmis. Ivan Dmitritsi naabriks paremal pool on aga rasva uppunud, peaaegu ümarik
annaabi.ee 
