A.dumas Kolm musketäri terve raamat
jõuetusetunne ei vallutanud kuigi kauaks seda tugevat hinge. Mileedi istus laua taha
maitses mitmeid toite, jõi veidi hispaania veini ja tundis, et tema otsustusvõime tuleb
tagasi.
Enne magamaheitmist oli. mileedi juba endale selgi-tanud, analüüsinud, igakülgselt
igast aspektist uurinud oma kaasvestlejate sõnu, samme, liigutusi, isegi vaikimist, ja
sügava, osava ning targa uurimuse tulemusena jõudis ta veendumusele, et tema kahest
tagakiusajast oli hõlpsamini võidetav Felton.
Eriti meenus vangile üks lause.
Lord Winter oli Feltonile öelnud: «Kui ma sind oleksin kuulanud».
Järelikult oli Felton kõnelnud tema kasuks, sest lord Winter ei olnud tahtnud teda
kuulata.
«Olgu ta nõrk või tugev,» jätkas mileedi, «igatahes hõõgub selle mehe hinges
kaastunne. Selle hõõgumise puhun ma tulekahjuks, mis ta neelab. Mis puutub aga
teisesse, siis tema tunneb ja kardab mind ning teab, mis tal on minult oodata, kui ma ta