Külastasime klassiga KUMUs art déco näitust. Aleksandr Vassiljevi kollektsiooni näitus keskendub Esimesele maailmasõjale järgnenud hingelise ja kehalise vabanemise aastakümnele. Väljapanek koosneb 80 kostüümist ja üle 200 aksessuaarist, samuti fotodest ja maalidest, mis illustreerivad Euroopa moe arengut sõdadevahelisel perioodil, kui domineerivaks stiiliks oli art déco. Minu lemmikuks osutus helmes- ja klaashelmestikandiga ihuvärvi taftist õhtukleit, mis pärineb Jugoslaaviast ning on õmmeldud aastal 1923. Kuna tol ajal domineerisid eelkõige madala vöökohaga ja sirge lõikega kleidid, jäi see kleit silma oma vormikuse ja naiselikkusega. Kuigi kleit on aastast 1923, võiksin kanda seda ka tänapäeval mõnel pidulikumal üritusel. Eriti meeldis mulle kleidi alumine osa, mis langeb alla väga graatsiliselt ja veidi lendlevalt. Uut sain teada kindlasti kunstiajaloo kohta. Kuidas tol ajal, kui mehed olid sõjas, hakkasid
jaanalinnusulg ja õlgkübaraid. Jalatsid. Antiikseid jalatseid meenutavad kontsata kerged kingad või sandaalid. Kingad võisid olla nii laiad, et need tuli paeltega ümber jala siduda. Hiljem sandaale enam ei - Lühikesed pikkade varrukatega raskematest materjalidest kantud, kingad muutusid teravaninalisteks. Lisandid. Ühevärvilised villased või siidsallid ja rätikud, ääred kaunistatud ornamendi, tikandite ja narmastega. Kõige enam hinnas kasmiirsallid. Taftist, musliinist või krepist sallid võisid olla 4-5 m laiad ja 7-8 m pikad, valged või mõne tagasihoidliku varjundiga, neid kanti nagu kreeka hlamiseid. Kanti ka nn "pikki salle" - 5-6 m pikad ja 1 m laiad. Umbes 1812. a hakati laialdaselt kandma mantleid, seoses sellega vähenes sallide kandmine. Kitsa kleidiga kanti kolmnurkseid rätikuid, kaeti kleidi sügav väljalõige või kanti vabalt õlgadel. Kindad valged või värvilised. Lühikeste varrukatega kleitide juurde kanti pikki, üle
annaabi.ee 
