Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus
tegutsevad elujõud, läbi mille seletasid nad sündi, surma, haiguseid, und ja unenägusid. Vaim,
üks vanimaid ja huvitavamaid mõisteid, tähendas tavaliselt hinge, mis elustas nii inimest kui
ka muid looduskehasid (hing oli kõigel- päikesel, kividel, loomdel, lindudel, taimedel, veel,
tuulel; kasutusel olid väljendid metsavaim, vetevaim jt.). Eesti rahvakeeles on kaitsevaimuna
kasutusel nimetused jumal (tähendus pole selge) ja haldjas. Varem tähendas jumal vanadel
eestlastel taevavaimu ja veelgi varem hingestatud taevast.(Loorits, 1932).
Mida tähtsamale kohale tõusis rahva elus põllutöö, seda enam hakati taotlema haldjate
poolehoidu, kellest arvati olenevat viljasaak. Erilise koha omandasid viljahaldjas Peko,
Lõuna-Eesti viljakushaldjas Tõnn, äikesevihmahaldjas Pikker või Kõu, majahaldjas Taara,
taevahaldjas Jumal jt. Mida enam ihati õnnistust põllule ja karjale, seda hoolsamini teeniti
haldjaid ja seda keerukamaks muutusid lõikuskombed
annaabi.ee 
