Bernard Kangro ning tema looming
● jt
LOOMINGU ANALÜÜS
● Tema luules esineb ebarealistlikke maastikke, eelajaloolisi
looduspilte.
● Kangro luule on kujundlik, ta laseb sümbolitel kõlada (mets, vesi,
maa, maja).
● Iseloomulik on tõelisuse ja unenäolisuse segunemine, surnute
tegutsemine koos elavatega.
“Minu nägu”
LUULETUSED Olen miljoneid päevi lamand, Taevatuli mu laasi on laastand,
minu nägu on murenend paas. mu külades pidutsend nälg,
“Puud kõnnivad kaugemale” (1969)
Kuid mu süda iial ei sure, sajast tuhandest sõjavankrist
Haabsinine sumu hiilib
minu hing – see on kohisev laas. minu näkku on jäänud jälg.
üle välja otse mu juurde.
Puud kõnnivad kaugemale
annaabi.ee 
