Doris Kareva luuleanalüüs
meid vikerkaarevärviline kriis.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
Nüüd tean, et tegu – viibimise viis.
Sust hoian nagu ihu hoiab valust
veel kinni viimse tuimumise eel.
Ma aiman, see, mil maa pääl pole alust,
saab taevatrepiks uinumise eel.
Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
Ja hoian Sinust nagu vili puust.
Ma tean, et sel, kes tulvil teisest elust,
s i i n elus võetakse kõik sõnad suust.
Luuletuse teemaks on armastus, selles põrumine ning haiget saamine. Luuletaja arvates on
armastus pigem koosviibimise viis. See paneb meid teisest inimesest sõltuma, millest
annaabi.ee 
