Anna Haava elust kokkuvõte
Kuid õnneks ta siiski paranes. Tema
kujunemisloos on esikohal isa, kellelt ta päris sisemise täiusetungi ja ebamäärase püüdlemise
ideaalide poole. Just isa viiulimäng, jutustused ja raamatute ettelugemised panid lapse
fantaasia liikuma. Kui isa talle ette luges, siis värsid ja laused muutusid tema jaoks piltideks ja
helideks.
Lapsepõlvekodu loodus on ta luulet viljastanud. Tema luuletuse tekstid pärinevad
mälestustest: ehavalgus, kuma taevaservas, Tal oli elav mõttekujutus ja värsileidlikus.
Lapsepõlves tuli tal vastu seista vanema õe Liisiga, kellel oli ilus lauluhääl ja õrn jume. Tal oli
hea tervis ja ta oli väga julge, käis hobustega askeldamas ja meeldis kõigile. Anna jäi suurema
õe varju ja ta on öelnud, et: ,,Mina tema vastu ei saa: ei saa tema viisi ratsa sõita, ega püsti
hobuse seljas seista, kardan, olen va toss".
19. sajandi Eestimaal oli üldiselt kehv lugu tütarlaste koolitamisega. Pataste mõisas avati
annaabi.ee 
