Vidrik tõmbas konksu välja. Selle otsas oli suur kala. Vidrik näitas seda ühkustades ka Leenile. Leeni ei näinud midagi läbi pisarate. Leeni kõndis Vidriku juurest ära. Ta möödus toomingast, mille kõik helbed olid maha kukkunud. Maas oli nagu lumi. Leeni möödus oma ,,kuningatütardest", kelle päike oli põletanud ruskeks, kui Mooramaa mehed. Viimane helves kukkus maha. Leeni istus, nelgilill juustes ning ta rind värises valus, nagu väriseb ohvri süda, mis põleb taevaranna altaril ning mida pole jumalad vastu võtnud. LÕPP
Puistab paituste jahedat meelt, (epiteet) sinu! ikka alati sinu (kui see on õnn,) ja ainsana hoiab alles selle minestand taevaranna (epiteet) Poisslapsikut (epiteet) triumfi pisut, juustesse kammitud valgusepärja kujul, kui ta padjale paned otsekui lapsimperaator
annaabi.ee 
