Kaksiktähed
on osalt niisugused, mida võimaldavad näha ainult moodsad suurevõimelised pikksilmad; nende hulgas on
palju tõeliselt üksteisele lähedaid kiire orbiidiliikumisega tähti; teiselt poolt on uute hulgas palju nõrku paare
(alla 8.5 tähesuurust), missugused oleksid kättesaadavad ka Struvele, kuid milliseid tema ei uurinud, leides
otstarbekohasema piirduda heledamate ning selle tõttu meile lähemate ja huvitavamate paaridega; suur osa
uusi avastatud kaksiktähti asub lõuna-poolkeras, taevaosas, mida oli võimata uurida Tartus. Eriti
silmapaistvad teened kaksiktähtede avastamisel ja mõõtmisel on Ameerika astronoomidel Burnham'il (19.
sajandi lõpul ja 20. sajandi algusel) ning Aitken'il (20. sajandil seniajani); mõlemate käsutuses olid maailma
suurimad pikksilmad, 40-tolline Yerkes'i ja 36-tolline Licki refraktorid, umbes neli korda võimsamad
kaksiktähtede avastamisel kui Tartu ajalooline Fraunhoferi pikksilm [Nagu Struve ajalgi, on ka nüüd
annaabi.ee 
