A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
XXIV KOLMAS VANGISTUSPÄEV.
Felton oli tulnud. Jäi astuda veel üks samm: oli vaja teda kinni pidada, õigemini,
jõuda niikaugele, et ta jääks ise. Praegu mileedi aimas alles ähmaselt, kuidas
seda saavutada.
Kuid see polnud veel kõik -- Felton tuli panna rääkima ja ka ise temaga rääkida, sest
mileedi teadis väga hästi, et ta suurim võlu peitub tema hääles, mis osavalt liikus.
549
kõikidel toonidel alates inimlikust ja lõpetades taevalikuga.
Vaatamata kogu võlule võis mileedit siiski tabada ebaõnn, sest Feltonit oli hoiatatud
iga tühisemagi juhuse puhuks. Nüüdsest peale valvas mileedi oma käitumise, sõnade,
isegi oma pilgu ja zestide üle, oma hingamise üle, mida oleks võidud tõlgitseda ohkena.
Ta jälgis kõike nagu osav näitleja, kellele on antud osa väljaspool tema ampluaad.
Lord Winteriga oli tal kergem käituda. Selle oli ta juba eelmisel õhtul kindlaks teinud.