Betti Alveri luuletused
küpsesid nõtkes puus.
Laul
Kui, kõrvus häbinaer ja hele vile,
sa nagu surnu oma külmas toas
kesköösel kukud sängis kummargile
Ja tunned: „Lõpp!
Vaid unustust! Mul pole tegu muuga!“-
siis keegi koputab su akna taga.
Laul jookseb tuppa laternaga,
toob kaasa elukirjad eksinule
Ja loeb neid ette oma lapsesuuga.
Kuristikulill
Kui viivuks vaibub raske valuvihm,
ööpime pilverüngas varjab taevalaupa
ja kurva kuristiku lillele
päev naeratab
altkulmu äkki kiirte kaupa –
siis loodusel on inimese nägu.
Eks vaata ise!
Õhuvalguse
ja vikervärvid kingib sulle vainult
su oma silma öine süsimust
ning õnnekõrgusega mõõdab ainult
su süda elusügavust.
Looming
Iial ma elava eitamiseksamit
ära ei teinud.
annaabi.ee 
