Torm - Lühike ülivõrre, lühike mitmus
metsalagendikke, igihaljaid aatriume parke, ääristatud munakiviteedega.
Punakildseist katustest ja tornidest moodustus iga öö kordumatu siluett, sest kõik oli
pidevas ehituses ja õitsenguis. Langevad tähed õnnistasid põhjasuunda, lõunarahu
valvas meri, idast pakkusid tuge orud, lääneski neid jätkus, kuid seal oli ka metsa,
läbitungimatut, hämarat, ent kodust metsa...
Ma armastasin seda kohta, neid vaikivaid, mõistmatuid puid, vikerkaarevärveis
taevalaotusi. Kuid siis kuningriik langes, ma ei mäletagi enam, miks, kuid ühel päeval
polnud enam kohta, kuhu pageda maailma kurja eest, ega süli, kuhu pead toetada.
Kusjuures, see polnud inimjõud, mis võitmatud müürid langetas. Tõusis vägevaim
tuul, kitkudes pühast maast puid koos kõigi nende juurtega, taevalaotuses mässasid
ähvardavaimad välgud, väänlesid õhukeerised see oli karistus: liiga õitsev ja
õnnelik oli kuninglaste elu, nad olid unustusse jätnud maisuse aheldavad piirid,
annaabi.ee 
