Kirjandusteooria
Sõnade ja väljendite metafoorne tähendus
ilmneb alati kontekstis. Näiteks: päike=tulisilm, kuldratas, taevalamp; Kadriorus hõõgab
nüüd vahtrate leekivat kulda; metafoorsed epiteedid hall elu, hele naer, kuldsed uned, arg
vihmasadu; hea maitse(stiilitunnetus), tähtis nina(esileküündiv inimene),
Sageli haarab metafoorne väljendus kogu lauset, lausete rühmi, vahel isegi kogu teost. Neil
juhtumeil on tegemist laiendatud metafooriga: päevade kaupa saeb hambuline metsapiir
sinist taevakummi, mind otsitakse jo teises ilmas tikutulega taga ( haige inimese kohta, kes
ootab surma ).
Personifikatsioon isikustamine
Perifraas e ümberütlus rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti
ümber öeldes, Näide: Lauluisa (Kreutzwald), Kirjaneitsi (Koidula); kasutatakse ka
mõistatustes.
Sümbol e võrdkuju on metafoorne kõnekujund, mille puhul üldtuntud kujund, pilt või märk
asendab teatud abstraktset mõistet
annaabi.ee 
