Tõde ja Õigus II Terve tekst
Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga
kevadel lubab. Ütleb: ,,Minge ja kuulake! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist
saavad teised inimesed."
Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud
kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder,
karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu
nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel rohelisel
lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad
seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord -- Indrek mäletab
seda nii selgesti -- vilkusid keset kottpimedat ööd Vargamäe soos tuled, nagu lehvitaks tuul