Kreeka mütoloogia ime – humaanne maailm
ka kreeklased end justkui omas kodus. Nad teadsid mida jumalad sõid, mida jõid,
kuidas pidutsesid ja kuidas aega viitsid.
Kreeka jumalad ei olnud mitte täiuslikud, ka neil olid omad vead ja puudused, sageli
tegid nad vigu ja said karistada. See võimaldas inimestel jumalate vigadest õppida ja
aidata mõista, et ükski pahategu ei jää karistama, olgu süüdlaseks kasvõi jumal
isiklikult. Inimesed õppisid elutarkusi läbi jumalate eksimuste. Nad võisid taevaisade
äparduste üle täiesti vabalt isegi nalja heita. Naer näiteks Egiptuse sfinksi või
assüüria lindeluka üle oleks olnud mõeldamatu. Sellepärast meeldisid kreeklastele
jumalad veelgi enam.
Kuigi jumalad olid rohkem inimese sarnased kui kunagi varem, olid neil ka
omadused, mis neid inimstest eristasid. Nad elasid jumalate paigas Olümposel, nad
olid ülivõimsad, kõiketeadjad ja vihastena äärmiselt ohtlikud. Ent piisava
ettevaatlikuse korral võis nendega hästi läbi saada.