Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus
). Eesti rahvakeeles on kaitsevaimuna
kasutusel nimetused jumal (tähendus pole selge) ja haldjas. Varem tähendas jumal vanadel
eestlastel taevavaimu ja veelgi varem hingestatud taevast.(Loorits, 1932).
Mida tähtsamale kohale tõusis rahva elus põllutöö, seda enam hakati taotlema haldjate
poolehoidu, kellest arvati olenevat viljasaak. Erilise koha omandasid viljahaldjas Peko,
Lõuna-Eesti viljakushaldjas Tõnn, äikesevihmahaldjas Pikker või Kõu, majahaldjas Taara,
taevahaldjas Jumal jt. Mida enam ihati õnnistust põllule ja karjale, seda hoolsamini teeniti
haldjaid ja seda keerukamaks muutusid lõikuskombed. Viimaseist põllule jäänud kõrtest tehti
lõikuse lõpul Peko vihk, mida hoolega ületalve hoiti. Sellega taheti otsekui alal hoida vilja
sigivust ja elujõudu järgnevaks suveks. Haldjaile ohverdati põllupeenral või aianurgas ning
metsas mättal või kivihunnikul. Allikate, jõgede ja järvede haldjaile heideti ohvriandidena
annaabi.ee 
