http://alar.kvell.pri.ee/kool/aastatoo/Aastatoo%20Hendrik%20Krinal%202002.pdf lk 41 Tähtsaim taim oli keltidele puuvõõrik. Druiidid ei pidanud midagi pühamaks puuvõõrikust ja tammest, millel see kasvab. Nad hoolitsesid tammesalude eest ja ei ohverdanud midagi ilma tammelehtedest ehteta. Druiidid on oma nimegi arvatavasti saanud tammedest. Plinius kirjeldab, et "Puuvõõrikut, mis kasvab tammede otsas, peavad keldid taevaanniks ja märgiks, mida annab jumal, kes puu on selleks välja valinud. Puuvõõrikut kutsuvad nad omas keeles "imerohuks"." Plinius kirjeldab ka puuvõõriku korjamise kommet, mis nägi välja selline, et alguses valmistati oma kombe järgi ette söömaaeg ning aeti siis kohale kaks valget sõnni. Siis tõusis üleni valgesse riietatud druiid puu otsa ja lõikas kuldsirbiga maha puuvõõriku, mis püüti valgesse rätikusse. Puuvõõrik ei tohtinud maaga
Pliunius: druiidid olid koos amtivendade bardide (laulikute) ja vatedega (selgeltnägijad) valitsevas seisus. Druiidid olid nii teadlased, moraalifilosoofid, kohtunikud, arbiitrid nii era- kui kogukonnavaidlustes. Druiid kuulutasid hinge surematust. Plinius kirjutab, et valges rüüs preester lõikas tammepuu küljest kuldse sirbiga puuvõõrikuid see oli kõige püham. Tammesalude eest hoolitseti väga ning ohverdus toimus puuvõõrikuga. Seda peeti taevaanniks ja jumala märgiks. Puuvõõrikut kutsuti imerohuks (amellus). Võõriku lõikamiseks kutsuti kohale kaks valget sõnni, kellel oli peas pärg. Võõrik pidi kukkuma valgesse riidesse, edasi ohverdati härg. Rituaalselt korjati kahte taime: · samolus, korjati vasaku käega ning tarvitati tühja kõhu peale · salago, korjati parema käega, mis oli pistetud läbi valge tuunika vasaku käise,
annaabi.ee 
