kithara. Pythagorlaste ordu (roomas) avastas, et mida lühem keel seda kõrgem heli. VII sajandil mauride invasiooni ajal toodi Euroopasse ka lauto ja araabia kitarr. Keskajal oli lauto 4-keelne, seda pilli kasutati rändmuusikute poolt laulude saateks. XVI sajandil algas näpits pillide võidukäik, mindi üle sõrmedega mängule ja see andis võimaluse kasutada neid soolopillidena. 4-keelne kitarr oli lauto kõrval XVII sajandil vähem populaarne. Muusika kirjutati üles tabulatuuridesse, Tabulatuure kasutati kitarri- ja lautomuusika ülesmärkimiseks kuni XVIII sajandini. XVIII sajandi lõpul toimusid suured muudatused kitarrimuusika üleskirjutamises, pilli ehituses ja keelte arvus. Muusikat hakati üles märkima noodijoonestikule, kasutades viiuli võtit. Seega kõlas kitarr noodistatust oktaav madalamalt. Tähtsaim roll klassikalise kitarri ehituse arengus on XIX sajandi lõpul tegutsenud hispaania pillimeistri Antonio Torres'el (1817-1892). Kitarrimängukultuur Eestis oli 19
Vihuelal ja lautol (vaata Lisa 3 ja 4) oli kuni 10 astet, kitarril kuni 8. Võeti kasutusele topeltkeeled. Lautol ja vihuelal oli ühesugune häälestus, kitarri oli aga kaks eri häälestusviisi. Lauto, mille neljale olid lisandunud kaks bassikeelt, tõrjus teised näppepillid tahaplaanile. Muusikat märgiti kuni selle ajani üles üksnes tabulatuurides. See on süsteem, tähtede ja numbrite abil näidati ära nootide asukohad astmelaual. Erinevatel riikidel olid erinaevad viisid tabulatuure üles märkida. 16. saj. võeti kasutusele O. Petrucci leiutatud nooditrüki moodus. (Mätlik, 1991:3) 1.4 Näppepillide taganemine 17. sajandiks oli lauto kujunenud 14-ne keelseks: 7 burdoon e. basskeelt ja 7 soolokeelt. Lauto kõrval mängiti ansamblites ka palju tema sugulaspille millest üks, colascione, millega mangiti saadet, oli 6-keelne ning sama häälestusega, mis tänapäeva klassikaline kitarr. Kõikide nende kitarri ja lauto sugulaspillide repertuaar on osa kitarrimuusika
annaabi.ee 
