Mul meenus, et eile leitsin linnu sule maast. Rautselt oli see ühe röövli oma. Viisin linnu sule laborisse, kus võeti sellelt juuksekarv millelt võeti DNA. Läksin surnukuuri rikast vanameest vaatama. Kui ma teda lähemalt uurisin nägin et ta pintsaku rinnalt oli nööp puudu. Arvasin, et see nööp kuulus talle. Ja kuulusgi. Sain laborist teada kellele see DNA kuulus. See kuulus ühele Salli nimelisele naisele. Sain ta adressi teada. Läksin sinna koos politsei väega. Meil vedas me tabasime seal terve röövlite pundi. Viisime nad jaoskonda. Nad tunnistasid oma teo üles. Salli küünte alt veel leitsime vanamehe pintsaku tükke. Ta ütles : ,, Ma lõib vanameest pokaaliga, aga ma ei tahtnud teda tappa". Vastasin : ,, Räägi seda kohtus!". See oli üks esimesi juhtumeid mis ma lahendasin. Huvitav kuidas võib vahest ikka vedada.
Lavastades selle peale ei mõtle/ .../(R1). Pigem jah/.../(R3). "8 armastavat naist" sai repertuaari valitud komöödiahuvilise publiku jaoks ja see ülesanne sai täidetud. "Romaani" sihtgrupiks lootsime veidi harjumuspäratuma teatrihuviga inimesi. Tundub, et ka see valik läks täkkesse. Neid lavastusi saan hinnata kõrvalseisjana. "Oscari"- fenomeni on minul, kui selle loo lavastajal ja osatäitjal veidi keeruline seletada, ilma, et isiklikuks muutuksin. "Oscariga" tabasime midagi väga olulist. Publik ulatus lastest vanuriteni. Ja seda kümne aasta jooksul. Kokku 256 etendust. Rakvere Teatri rekord läbi aegade/.../(R2). Kas eelistate lavastada draamat, komöödiat, kaasaegseid etendusi või maailmaklassikat? Miks? Intervjuude analüüsist selgus, et lavastajad eelistavad lavastada sellist materjali, mis neid endid kõnetab. Lavastajate arvamusel ei saa lavastada endale ebameeldivat materjali. Armastan lavastada lugusid mis puudutavad enne kõike mind ennast
annaabi.ee 
