Franz Kafka
Kindel on vaid see, et on olemas hoomamatu ja mõis-
tetamatu kohtute süsteem, mille tööpõhimõtted on samamoodi
hoomamatud ja mõistetamatud. Kohtu esindajate, käsilaste ja
neutraalsete tegelaste vaheline piir on ähmane. Selge on vaid piir
ohvrite ja süsteemi vahel, mida tähistab kohtute kõikjaleulatuv
hirmuvalitsus ja ülemvõim.
Niisiis leiab peategelane Josef K väikeametnik nagu Kafkagi
end vastamisi olematute süüdistuste ja absurdse «protsessiga»,
mis oma ülimas tabamatuses ja venimises on otsekui õigusemõist-
mise paroodia kui ta vaid ei tunduks nii tõeline. Sündmustiku
kogu traagikat kõrvale jättes on just kirjaniku poolt edasi antud
tõelisuse ja käegakatsutavuse atmosfäär see, tänu millele lugeja
suudab õigemini, on sunnitud «Protsessi» tõsise näoga lugema.
See on toosama «kafkalik», teravalt väljajoonistunud, paranoiline,
kahtlustustest ja takistustest umbne atmosfäär, mis sellest hoolimata