"taasvabanemisele" - 1 õppematerjal

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

tähendusrikka osa eesti luule varasemast traditsioonist. Lepik pöördus ajaluulesse koguga „Muinasjutt Tiigrimaast“, mis moodustab kandvaima osa ta loomingu kõrgperioodi kogudes. Ta järgib humanistlikke väärtusi. Ta ründab muganemist indiviidi väärastavasse elusüsteemi. Tema kriitilise hinnangu on pälvinud tehnilise progressi põhjustatud globaalsed olud ja inimese lühinägelik hoolimatus looduse vastu. Luuletaja on valvsalt ja lootusrikkalt kaasa elanud isamaa taasvabanemisele. Ajalooline skepsis ja rusuv kodumaatusetunne on tema luulesse toonud kibestumust ja resignatsiooni, selgemini viimastes kogudes, kus leidub ka juhuluulet. Lepiku juhuluule silmapaistvaima osa moodustavad väärtustavad tagasivaated mainekate eesti kirjanike ja kultuuritegelaste loomingule, kirjutatud nende juubeli või surma puhul. Tema kogud on nt: 1946 „Nägu koduaknas“, 1948 „Mängumees“, 1949 „Kerjused treppidel“, 1955 „Muinasjutt