Eesti Rootsi ajal
Talupoja tähtsaim kohustus oli teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmetegu nägi
välja selline, et talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisa mees hobusega. Jalategu oli tööliik,
kus mõisa saadeti talupoeg jalgsi sund abiteole (rehepeks, heinategu). Samuti keelati
talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnik.
Kuningas Karl sai vanemaks ja avastas tühja riigikassa ning alustas reduktsiooni (1680), mis
tähendas mõisate taasriigistamist, loodi vakuraamatud, kuhu pandi kirja kõik talupoegade
kohustused. Neil oli õigus kaevata mõisnike peale, kuni kuningani välja. Forselius tegutses
läbi seminaride jõudsalt õpetades tulevasi koolmeistreid. Piiblikonverentsidel vaieldi kirjaviisi
üle. Ilmus Forseliuse esimene eestikeelne aabits; ja lõunaeestikeelne (Vastne) Uus Testament.
Koolmeistreid oli nüüd piisavalt ja 1687. Aasta otsusega algas laialdane talurahvakoolide
asutamine