Saarlasi jälitades jõudis ka kristlaste vägi sinna ja hakkas maakonda rüüstama. Pärast seda jäädi mõneks päevaks laagrisse ja sel ajal tulid nende juurde Läänemaa kihelkondade vanemad, kellega riialased sõlmisid rahu tingimusel, et nad võtavad vastu ristiusu ja hakkavad maksu tasuma. Kui vanematelt oli lepingu kinnituseks pantvangid saadud, pöördus sõjavägi tagasi. Sakslaste sõjalisest edust ajendatuna läksid sel ajal Riiga järvalased, kes taaskinnitasid juba varem sõlmitud, aga Madisepäeva lahinguga rikutud rahulepingut ja andsid uusi pantvange. Salatsi lahing Vastuseks Läänemaa-sõjakäigule tegid saarlased rüüsteretke Metsepolesse ja Lēdurgasse. Lēdurga preestri Godfridi initsiatiivil koguti neile vastu astumiseks kiiresti vägi kohalikest liivlastest, ülik Vesikele alluvatest liivlastest ja mõnedest Turaida piiskopilinnusest tulnud sakslastest. Sõjasalk tungis saarlaste väele
). Tallinna vanim, 1257. aasta koodeks, koosneb 99 artiklist, viimane, 1511. aasta koodeks 218 artiklist. Lübecki õigus ei ole võrreldav moodsate õigusaktidega. Ta sisaldab raadi ja raehärrasid puudutavaid sätteid, tsiviil- ja kriminaalõiguslikke norme, ehitus- ja heakorraeeskirju. Tallinna õiguskorra põhialused püsisid 13. sajandist kuni 19. sajandi teise pooleni põhimõtteliselt muutumatuna. Maahärrad - algul Taani kuningad, siis Saksa Ordu ning Rootsi ja Vene valitsejad - taaskinnitasid Lübecki õiguse kehtivust Tallinnas, tunnustades sellega vormiliselt linna autonoomiat. Vastavalt sellele oli rael Tallinnas nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu pädevus. Rae poolt välja antud määrused ja korraldused täiendasid Lübecki õigust. Osa üldkäibivaid õigusnorme ja -tavasid ei olnud aga üldse kirjalikult fikseeritud. Iseseisva õigusnormide koguna minetas Lübecki õigus oma tähtsuse Tallinnale 1865. aastal, kui
annaabi.ee 
