Artikli analüüs - Miks me mängime?
omavahel mitte miksida. Tähtis on osata vahet teha, ise enda jaoks piir ära tunda. Kuna inimkonna
ajaloos puudub sellise enesejagamise psühholoogiline kogemus, siis esialgu satume segadusse.
Pettumus virtuaalsuhtega reaali kolides võib olla isiksust purustav.
Mu vana sõber Freud kirjutas essees "Sealpool mõnuprintsiipi" (1920), et lapseliku mõnu tekkimise
eeldus on kordus ja ootuspärasus (iga tüdinenud lapsevanem teab, et mitusada korda kuuldud
unejutu mõnu seisnebki selle muutmatus taasesituses). Suureks saades vajame elamuseks esiteks
uudsust, teiseks segab meie naudinguid teadmine reaalsusest. Täiskasvanu tunnus on see, et ta
suudab lapselike tungide ja reaalsuse nõuete (igasugused normid, kohustused jne) vahel leida
mõistliku kompromissi. Kui lapse arengus on jäänud mõned vajadused rahuldamata, siis hakkab ta
täiskasvanuna neid kompenseerima... Oleks vaene Freud vaid teadnud, millised võimalused homo
virtualis'el selleks avanevad!