Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.
Esimest nimetasid nad
logos`eks või jumalaks või jõuks, teist aineks (hyle). Kuid need vastandlikud poolused olid nende
arusaama kohaselt vaid ühtse olemise suhteliselt iseseisvad aspektid, mis ei esine kuskil teineteisest
lahutatult. Stoa õpetus on monistlik – ühe alge õpetus. Toimiv jumalus ei ole mitte täiesti ainest lahutatud,
vaid üksnes peenema ehitusega aine.
Hellenismiaja filosoofia üldiseloomustuses oli juttu sellest, et tolle aja filosoofiale oli omane
taasaktualiseerida varasemat filosoofiapärandit. Nii pöördus koolkonna rajaja Zenon Herakleitose,
umbkaudu aastatel 544-483 e. Kr. elanud mõtleja pärandi poole. Temast mõjutatuina käsitasid stoikud
maailma sellise kujunemisprotsessina, mille käigus jumalik algtuli muudab end traditsioonilisteks
kosmose algelementideks – maaks, veeks, õhuks – ning neist kujuneb edasi kogu see nähtuste
mitmekesisus, mis on meile tuttav kogemusest. Seejuures pidasid nad kolme viimatinimetatud elementi –