Eesti Vabadussõda
tingimustes ilmnes varsti Rauddiviisi kui palgasõdurite koondist
iseloomustav joon - võime tegutseda aktiivselt vaid senikaua, kuni teda
saadab edu. Juba esimesele ebaedule järgneb kiire sisemine
kokkuvarisemine ja lagunemine.
Rauddiviisist mitte vähemal määral oli lagunemas ka Landeswehr, keda
üks ta liikmeist, nimelt krahv A. Stenbock-Fermor, iseloomustab
järgmiselt:
"... Vana uhke Balti Landeswehr? Oleme katkenud, köhivad hulgused.
Kärisenud saapad ja riided. Taarume norus tuhkkollaste, lõppenud
nägudega, mis on määrdunud tolmust ja higist. Me silmad on maha
löödud, töntsid ja lootusetud. Me väsinud, rasked sammud keerutavad
tolmu üles. Nagu paks pilv hõljub see vaevlevate ja armetute inimeste
karja kohal."
Eesti ülemjuhatuse all võitlevad väed saavutasid seega 22. ja 23. juunil
hiilgava võidu oma vastase üle. Saavutatud võidu puhul tervitas
ülemjuhataja vägesid soojade sõnadega, kuna 3. diviisi ülem kindral
E.Põdder käskis 23
annaabi.ee 
