Läänerindel muutusteta
tagalasse toimetada, aga sellest ei tule midagi välja, kuna mürsud
plahvatavad üha lähemal. Peale 3 päeva saame end kaitsta ja kätte
maksta, meist on saanud elajad. Esimesed hävitatud kaevikud
hävitatakse, jõudsime järgmisesse, aga peame tagasi pöörduma, kuna
meid tahetakse hävitada. Me oleme tihedasti vaenlaste kannul, et
õnnestub peaaegu nendega koos kohale jõuda. Seetõttu on meie
kaotused minimaalsed. Lahing peatub, kuna anti käsk taanduna, aga
enne minekut läheme lähimasse varjendisse ja võtame kaasa konserve.
Olen valvepostil ja vajun mõttesse. Mõtlen suveõhtust ja olen
toomkiriku ristkäigus ja mõtlen, et olen 20mne aastane ja õpin tundma
neid segadusse viivaid saladusi, mis tulevad naistest. Kõik mälestused,
mis mulle meenuvad on 2 omadusega. Nad on tulvil vaikust, millest siin
jääb puudu. Suhtusime õrnalt maailma, ei uskunud, et midagi eales võiks
lõppeda