Väga tundliku organismi puhul võib läheneda tegelikult temasse toimivale keskkonnale. Eri taksoneist organismidel võib samas kohas tunduvalt erineda. Optimum organismi elutegevuseks soodsaimate keskkonna(teguri)parameetri väärtustega piirkond ökoamplituudis. Organiseeritus süsteemi kui terviku omadus, mis avaldub tema koostisosade vastastikku sõltuvas toimimises ja piirab seda toimimist süsteemi raames. Organiseeritus teeb süsteemi taandumatuks selle elementide summale. Bioloogias eristatakse järgmisi biosüsteemide organiseerituse tasemeid: molekulaarne, rakuline, organismiline, populatsiooniline, tsönootiline (kooseluline), ökosüsteemiline ja planetaarne e. globaalne. Ökoloogias on keskne ökosüsteemiline organiseerituse tase (objekt on ökosüsteem). Orienteerumine (loomadel) koha ja aja tuvastamine. O. võimaldab leida toitu, liigikaaslasi, pesa. Enamik
keskkonna muutumine ei välju inimese ökoamplituudi raamidest. Ökoloogia kui aine sisu Ökoloogia kui aine sisu võib kirjeldada erinevate organisatsiooniliste tasemete (biosfäär, bioomid, ökosüsteemid, kooslused, populatsioonid, üksikorganismid jne.) kaudu. Organiseeritus süsteemi kui terviku omadus, mis avaldub tema koostisosade vastastikku sõltuvas toimimises ja piirab seda toimimist süsteemi raames. Organiseeritus teeb süsteemi taandumatuks selle elementide summale. Elu igal organisatsioonilisel astmel tekivad läbi suhete ümbritseva füüsikalise keskkonnaga (aine+energia) iseloomulikud funktsionaalsed süsteemid. Ökoloogias on süsteem looduses vaadeldavas paigas asetleidvate omavahel seoses olevate protsesside ja nähtuste kogum. Süsteemi uurides pööratakse tähelepanu aineringele ja seda kujundavaile tegureile. Ökoloogia uurib peamiselt süsteeme, mis asuvad organismi tasemest kõrgemal.
annaabi.ee 
