Eleaatide koolkond
Siin ilmneb
kreeka mõtlemisele iseloomulik tõesuse ja tõenäolisuse vastandamine. Meeltega kogetava
maailma suhtes pole võimalik jõuda tõese käsituseni, kuid Parmenides püüab sellegipoolest anda
oma parima, et siiski ka selle maailma kohta “tõenäoliseimat”, st. tõele kõige sarnasemat
arusaama leida.
Parmenides lähtub selles (sarnaselt pütagoorlastele ja mõnedele teistele enda kaasaegsetele)
eeldusest, et maailm on lõppkokkuvõttes üles ehitatud algete teineteisele taandumatuile
vastanditepaaridele. Ta otsib niisuguste vastanditepaaride seast kõige üldisemat ja leiab selle
kahes “põhikujus” (morphe), mida ta nimetab tuleks ja ööks (DK B 8, 56, 59; B 9, 1). Neile
kujudele omistab ta vastavalt ka vastandlikke karakteristikume; tuld iseloomustab ta kui
eeterlikku, mahedat, väga kerget, identiteeti-hoidvat, ööd seevastu kui tihedat ja rasket. Vastavate
karakteristikute kaudu jõutakse kõige üldisematelt põhikujudelt üha spetsiifilisemate vastanditeni