Kirjandus- ja teatriteaduse alused
võidukäigu ajal astus Dilthey välja humanitaarteaduste kaitseks. Vaimuteadustel on
eriline missioon tegeleda individuaalsete nähtuste ja tähendustega. Tõlgendamise
protsess on võõra kogemuse läbielamise viis oma elukogemuse kaudu, selle
projitseerimine võõrasse elukogemusse. Hermeneutiline ring pole kunagi suletud, iga
mõistmisakt viib uuele tasandile. Teksti mõistmine süveneb ja just sellepärast on
igasugune tõlgendamine loominguline tegevus. Tõlgendaja teostab loomeakti
taandsuunas. Iga tõlgendusprotsess on uue teksti loomine. Lugeja muutub
kaasautoriks. Hermeneutiline mõistmine on täielikum autori enda mõistmisest. Lugeja
või kriitik asub autorist kõrgemal tasandil. Dilthey näitab ka, et loogilis-
metafüüsilised süsteemid ei sobi vaimuelu tõlgendamiseks, kuna matavad selle
individuaalsuse. 19. sajandi algul tõuseb prantsuse materialistlik ajalooteadus.
Saksamaal on ajalooline teadmine seotud erinevate mentaalsuste uurimisega.