V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kuid prantslaste
priimase valdavamaks, iseloomulikumaks ja omalaadsemaks jooneks oli ta õukondlik vaim
ja alandlikkus võimude ees. Võib juba mõista, kui palju raskusi tegi talle see kahepoolne
sugulus ja kui paljude ilmalike karide vahel ta vaimulik laevuke pidi loovima, et mitte
puruks põrgata vastu Louis'd * või Charles'i *, Sküllat ja Harübdist *, kes juba alla olid
neelanud nii Nemours'i hertsogi kui ka Saint-Poli konne-taabli.* Tänu taevale, ta oli
kardetava sõidu õnnelikult läbi teinud ja takistuseta Rooma jõudnud. Kuid kuigi ta sadamas
oli, või õigemini, just sellepärast, et ta sadamas oli, ei saanud ta iialgi erutuseta meenutada
oma poliitilist minevikku, mis nii kaua oli vaevarikas ja kindlusetu olnud. Seepärast oli tal
kombeks öelda, et 1476. aasta oli talle must ja valge, mis pidi tähendama, et ta sel aastal oli
kaotanud oma ema, Bourboni hertsoginna, ja oma onupoja, Burgundia hertsogi, ja et üks