Wislawa Szymborska Wlodek
on ta ise rõhutanud elu ja maailma absoluutset imelisust. Sõjad, kaotusvalu ja kõikjal valitsev
kurjus sulanduvad tema loomingu vaatenurgast üldisesse pilti eksistentsist, mis hoolimata oma
konarustest moodustab siiski harmoonilise terviku. Igivanale küsimusele, kas olla või mitte olla,
annab Szymborska luule minu meelest täiesti ühese vastuse: olla, muidugi olla, ja seejuures nii
olemas kui võimalik.
Symborska arvas, et pole oluline teada kirjaniku elulugu, mõistmas tema luuletusi. Vaja on
analüüsida luulet võttes arvesse filosoofiat ja keelt. Talle ei meeldinud kirjutada autobiograafiaid ja
talle ei meeldinud et teda intervjueeritakse. Samuti ei pidanud ta oluliseks ka enda eraelust
rääkimist ning just seetõttu on paljud faktid tema kohta senitundmatud.
Sibul (1976)
Hoopis midagi muud on sibul.
Tal pole sisemust.
Ta on sibul
läbi ja lõhki.
Sibulane väljastpoolt,
sibulane tuumani,
annaabi.ee 
