pühendub päeval ja ööl oma idee teostamisele. Sõbralikke tervitusi eirava tütarlapse ilmumine veidriku rõdule äratab linnaelanike uudishimu. Linnapea teatab rahvale, et järgmisel päeval peetakse koos lõikuspeoga tema tütre pulmapidu. Nähes, et Swanilda ja Franz on tülitsenud, annab neile maisitõlviku ning soovitab armastuse rahvatarkuse abil proovile panna abiellutakse siis, kui maisitõlvik hakkab raputamisel kõrisema. Maisiõtlvik on aga vait. See kurvastab Swanildat, kuid mõne aja pärast tantsib neiu taas oma sõbrannadega ja lepib Franziga ära. Coppelius on teel kõrtsi. Mööduvad noormehed hakkavad teda narrima. Pärat lühikest rüselust jätkab Coppelius teed, märkamata, et on maha pillanud oma kodu võtmed. Swanilda näeb seda oma sõpradega ja nad otsustavad minna Coppeliuse majja, et tutvuda võõra tütarlapsega. Koju tulles avastab Coppelius, et võtmed on kadunud ja kodu uks paokil. Ta asutub vihaselt sisse. II vaatus Coppeliuse töötuba
Ma arvasin nii, sest see muusika oli nii puhas ja veatu, täiesti petlik selles suhtes. Orkester on väga andekas, oli näha, et nad olid palju harjutanud. Dirigendi osas ei oska ma midagi öelda, sest ma ei näinud üthki tema liigutust. Seda sellepärast, et minu istekohalt ei olnud teda üldsegi näha. Mulle meeldis kõige rohkem esimene vaatus, seda sellepärast, et seal oli rohkem tantse kui teises ja kolmandas vaatuses. Teine vaatus oli samuti huvitav, kuid see, kuidas Coppelius Swanildat taga ajas, kippus pikaks venima. Tagaajamist oleks võinud vähem olla. Üks asi mis pani mind imestama oli see, et need nukud olid tegelikult elusad. See kuidas tantsijad peaaegu terve vaatuse tardunult seisid oli väga imeline. See pani mind koheselt mõtlema, sest ma olen selline inimene kes ei suuda kahte minutitki paigal püsida. Kolmas vaatus oli ettearvatav, kuna olin juba sisukokkuvõtte raamatust läbi lugenud. Aga viimane tants oli see-
annaabi.ee 
