Neile nimedele oleks tol ajal dramaturgi nimi häbi teinud. Selle vaate pooldajad ei suuda uskuda, et pooliku haridusteega, tavalise kaupmehe poeg suudaks kirjutada nii geniaalseid teoseid, milles ilmnevad sedavõrd avar mõistus, õilsad tunded, hingepeenus ja vaimuteravus. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et teosed on olemas ja renessansiperioodil oli üsna tavaline, et kesk-või isegi alamklassi hulgast võrsus andekaid iseõppijaid. Looming Suzeesid laenas ta itaalia novellidest ja vanadest näidenditest. Tema näidendid sündisid enne teatris ja alles seejärel said kirjandusteosteks. Ta on kirjutanud 36 näidendit. Silma paistab ta kolmes põhilisen zanris: ajalookroonikad, komöödia ja tragöödia. Shakespeare draamaloomind jaguneb järgmiselt: I 1590-1600 Kirjutas mõne näitena komöödiad: ,,Tõrksa taltsutus", ,,Suveöö unenägu", ,,Veneetsia kaupmees", ,,Palju kära ei millestki"
Reljeefid ei olnud enamasti mõeldud lähedalt vaatamiseks ja see aitab seletada nende üldistavat vormi. Õhtumaade kirik suhtus pühapiltidesse teisiti kui Bütsantsi pildijaatajad ja pildieitajad: pilt ise ei ole püha, kuid ta meenutab pühi asju. Kunsti ülesandeks oli piltlikult seletada Pühakirja kirjaoskamatule rahvale. Seetõttu nim. keskaja kirikute reljeefe ´´vaestepiibliks ´´. Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris esiteks ähvardavaid suzeesid ning teiseks imede kujtusi. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen, mille keskel trooniv Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Põrguliste ja ahastavate hukkamõistetute kujutistes on eriti palju kaasaelamist ja siirast õudustunnet. Vastavalt temaatikale ei näe me reljeefidel realistlikke, vaid tinglikke ja sümboolseid kujutisi - ei kujutatud siin ju tavalist, igapäevast elu.