Tõde ja Õigus II Terve tekst
Temal on Jehoova ja selle
prohvetite veri, kas kuulete? Jehoova ja prohvetid! Sest kui Leas poleks olnud Jehoova verd,
kas oleksin mina siis siin. Ah, mäletan nii selgesti seda viimast suve Kaukasuses. Teate teie,
mis on Kaukasus? Mäed, mäed otse taevani ja taevas igavene lumi, niisugune on Kaukasus.
Elbrus ja Kasbek! Ja sealsamas inimene, see pisitilluke ritsikas, kuski orus, kuski mäeveerul või
jõe kaldal. Vahutab, vuliseb, müriseb! Seal meie naisega suvitasime siis, kui oli viimane kord.
Järve kaldal, puhtüksi, ainult kahekesi, mees ja naine. Ja tema võttis enese riidest lahti,
mõistate, alasti, naine nimelt. Võttis alasti ja tahtis minna suplema. Päike kuumendas, aga vesi
oli külm, külm, tuli otseteed jääst ja lumest, mis taevas. Naine armastas seda külma, kui
kuumendas päike. Mina mitte, mina istusin ja vaatasin. Karastab, ütles naine, jahutab, ütles ta.
Pistis ühe jala sisse, pistis ainult suure varba otsa ja kiljatas
annaabi.ee 
