Muusikal Grease
mulle tundus see arvustus … kuidagi vale. (Nüüd hiljem kirjutab
ka Verni Leivak suures Postimehes – temaga olen nõus.
Arenguruumi muidugi on, aga väga tänuväärne ja värske trupp
siiski. Kõige suuremaks väärtuseks peangi seda rõõmu ja indu,
mida lavalt kiirgab – käisin teist kordagi vaatamas, juhuslikult ja
enne minekut olin veidi skeptiline, kas ikka viitsin – kohale jõudes
oli aga sama energia tagasi, nii kui etendus põhimõtteliselt käima
läks ja laulma hakati, Suveulm).
Grease‘i puhul on esmaseks toredaks asjaks ju muusika – see on
igati klassikaks muutunud. Eestis on lugu mõnevõrra teine – ajal,
kui Grease välja tuli ja populaarseks muutus, ei saanud seda veel
näidata, mistõttu laiemapõhjaline tutvumine muusikaliga toimuski
alles 2000ndatel, eriti just Linnahallis toimunud
(Nukuteatri/Dvinjaninovi) etendusega seoses. Nüüd müüakse
DVD-d ju ka igas toidupoes (või müüdi?). Minule meeldivad