Õhtu õhtu järel seati sammud iseenesest, ilma mingi korralduse või eelneva kokkuleppeta jälle lauluväljakule. Tulid kõik, nii vanad kui noored, lähedalt ja kaugemalt, üksikult, seltskonniti ja perekonniti, isegi imikud kõlkusid revolutsionääridest perekonnapeade kukil, viiekuune Lagle teiste tulevikubeebide hulgas. Kes siis oleks mallanud lapsega kodus kükitada ja vabaduse laulupidudest eemale jääda! Lavale ilmusid taas ka ansamblid ning ööd läbi kõlasid helendava suvetaeva all vanad rahvuslikud ja uued rahvalikud laulud. Nood, mis olid poolsada aastat keelatud olnud, ja need, mis viimase paari aastaga juurde olid loodud. Ja mida juba aasta pärast hakati kerge irooniaga kutsuma laelupjamise lauludeks, sest inimesed võtsid neid lauldes kätest kinni, tõstsid ühendatud käed üles pea kohale ning õõtsutasid ennast laulutaktis kaasa. Nõnda lainetas kogu rahvamass ühes rütmis nagu meri, lehvitades õnnelikult sinimustvalgeid lippe,
Oli võimatult umbne ning ma otsustasin akna avada, lootes, et värske õhk puhastab keskkonna. Ma ei suutnud vabaneda ebamuga- vustundest mis survestas päiksepõimikut ja ma teadsin, et see oli sisemine hoiatus raskematele ebamugavustunnetele, mis järgnema pidid. Ma lootsin kogu südamest, et mu kartused osutuvad valeks, seda enam, et täna hommikul pidi ilmuma uus poiss. Ta sisenes koos emaga tuppa täpselt kokkulepitud ajal. Üsna poisihakatis, aga nii uhke! Suvetaeva värvi sinised silmad, käharad pruunid juuksed, jalas kulunud teksad ja seljas sinine särk kirjaga "Love me". Ma arvan, et oleks lahe, kui me paneksime kõik lapsed riidesse nii, mis ütleb "armastage mind." Nii me ei unustaks kunagi midagi. Ta vaatas mind pika pilguga ja istus seejärel otsustavalt. Teadsin muuseas kaardilt, et tema nimi on David (mitte tema tegelik nimi) ja ta on seitsme aastane. Tavaliselt, mõne aja pärast, kui ma tunnen, et võin lapsega vabalt suhelda, palun
annaabi.ee 
