"suvesoojust" - 1 õppematerjal

Sookilpkonna iseloomustus

nn. atlantilise kliimaperioodi lõppu, mil Eesti alal valitsesid laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav KeskEuroopa praegusega. Tamula ja Kudruküla asulate aeg jääb küll juba nn. subboreaalsesse kliimaperioodi, mida iseloomustatakse kui kontinentaalset, s.t. valitsesid külmad talved, kuid samas soojad suved. Ilmselt pole talvekülm sookilpkonnale ohtlik (talvitub ju veekogu põhjamudas), küll aga vajab ta järglaste saamiseks suvesoojust. Seega pole midagi kummalist, et sookilpkonn oli neil aegadel Eesti alal laiemalt levinud. Sigimine Sigimine. Pärast talvitumist veekogu põhjas muutuvad sookilpkonnad märtsisaprillis jälle aktiivseks ja hakkavad peagi sigima. Sel ajal võib täiskasvanud loomi näha tihti maismaal, mõnikord veekogust üsna kaugel. Sigima hakkavad 6­13aastased kilpkonnad (emased isegi mõnevõrra hiljem). Paaritumine võib toimuda nii maal kui ka vees