Karlssoni "Üldkeeleteaduse" kokkuvõte
põhiolemuse.
Keele struktuursus avaldub sümbolisuses, allsüsteemides ning allsüsteemide sisestes ja omaahelistes
suhetes.
Sümbolisus
Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Igal sõnal on oma vorm ja
sisu. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.
Enamasti on sümboli tähenduse ja vormi seos motiveerimata, sellepärast erinevad sama tähendusega
sõnad eri keeltes oma vormi poolest täiesti suveliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad, kus sisu
ja tähenduse vahel on motiveeritud seos (vulisema, sulisema, kihisema jne).
Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks
jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk
foneemideks.
Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Põhisümbolid puder ja
annaabi.ee 
