Siin on abiks istutusala vooderdamine nii külgedelt kui põhjast peenravaibaga. Maapinnaga samas tasandis oleva, täidetud ala eeliseks on tema loomulikkus võrreldes tõstetud turbapeenraga. Turbapätsidest rajatud kõrgpeenral ei ole eelmainitud puudusi, kuid ta mõjub Eesti loodus- ja aiakeskkonnas mõneti võõrana, eriti ebaprofessionaalse teostuse puhul. Enim levinud ning ihaldatavateks hapulembesteks taimedeks on rododendronid ehk rodod (suvehaljaid liike nimetatakse ka asaleadeks). Oskusliku liigi- ja sordivaliku puhul on võimalik nautida õiteilu varakevadest kesksuveni. Rodode istutusala täitmiseks sobiva substraadi "retsept" on järgmine: · 3 osa jämeda fraktsiooniga rabaturvast (väldi madalsooturvast!) · 3 osa jämedat savivaba liiva (kruus ei sobi, kuna on lubjane ja sisaldab saviosakesi; mereliiv ei sobi, kuna sisaldab soolasid) · 1 osa männimetsa kõduhorisondist võetud kõdu koos kõdupuidu, okaste, kooretükkide,
huumuserikas kohad muld) kaotavad kasvukohta. rohelise Liigniiskus värvuse. põhjustab juurte mädanemist. Äsja istutatud jugapuu vajab eriti kastmist. 2.Kukerpuu Taluvad üsna Kasvab Suvehaljaid https://www.aiasober. Berberis hästi põuda, põhjapoolkera liike tuleks ee/liigikirjeldused/33 ei talu parasvöötmes. kasvatada 9 pikaaegseid Kõige avapäikeses, üleujutusi ja külmakindlamaks igihaljaid seisvat vett. peetakse Juliana poolvarjus. Vähenõudlik kukerpuud. Kasvab meil
väänduvate liikide juurestikule külm, lumeta talv, külmakahjustuste vähendamisele aitab kaasa maapinna multsimine. [9] 2.2.2. Perekond lumimari (Symphoricarpos) Perekonda kuulub kokku 18 (15) liiki, neist 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis). Perekonnanimetus tuleneb sellest, et lumimarjade viljad kasvavad tihti kobarates koos kreeka keeles symphoros 'ühinenud' ja karpos 'vili'. Perekond hõlmab suvehaljaid madalaid vastakute lihtlehtedega põõsad. Lehed on terved või tugevatel pikkvõrsetel hõlmiste servadega ning mitmesuguse kujuga sisselõigetega, ümarad kuni munajad. Õied kahesugulised ning paiknevad lehtede kaenaldes. Õied on vähemärgatavad, kellukja kujuga, kobarjates (tähkjates) õisikutes ning värvuselt valged, roosad või punased, kõikidel liikidel meerikkad
lülipuit pruunikas, maltspuit kollakas. Koorest ja juurtest saadakse kollast värvi, eriti juurte koor on mürgine. Tähtsad haljastustaimed, olles looduslikult nn ,,pioneerliigid" taluvad kehvasid kasvutingimusi, niiskusepuudust, kui ka suurepäraselt kärpimist. Noorendus- ja kujunduslõikus vajalikud. Igihaljastel liikidel lõigatakse põõsaid tagasi kohe pärast õitsemist, suvehaljastel hilissuvel või varasügisel. Suvehaljaid liike tuleks kasvatada avapäikeses, igihaljaid poolvarjus. Taluvad puude juurekonkurentsi, samuti üsna hästi põuda. Siiski ei talu nad pikaaegseid üleujutusi ja seisvat vett. Perekonnas ligikaudu 450 (500) liiki, kasvades enamasti põhjapoolkera parasvöötmes, enamus liike Ida- ja Kesk-Aasias, samuti Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aafrikas ja mõned liigid ka Euroopas. Eestis kasvab looduslikult üks liik (B. vulgaris), kuid kasvatada on proovitud aja jooksul kuni 30 liiki.
annaabi.ee 
