"suvaile" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kui ta toibus, oli Phoebus Esmeraldaga üksi; nad istusid puust kastil lambi kõrval, mis ülemdiakonil lubas näha kaht noort kuju ja katusekambri tagaseinas viletsat koikut. Läbi koiku kõrval oleva akna katkiste ruutude, mis °lid nagu vihmas purunenud ämblikuvõrk, võis näha tükikest taevast ja eemal kuud, mis pehmete pilvede sulgpadjal puhkas. Noor tütarlaps õhetas näost, oli kohmetunud ja vabi-Ses. Ta pikkadelt langetatud ripsmeilt langes vari hõõ-Suvaile põskedele. Ohvitser, kelle poole ta oma silmi ei julgenud tõsta, säras. Veetleva kohmetusega vedas 283 neiu sõrmeotsaga masinlikult pingile juhuslikke kriipse ja vaatas oma sõrme. Jalgu polnud tal näha, sest nendele oli kükitanud kitsekene. Kapten oli keigarliku välimusega. Ta kaelusel ja käi-seotstel ilutsesid tolle aja väga peene moe järgi pitsid. 1 6 6 Dom Claude kuulis vaevalt, millest nad kõnelesid, nii kõvasti tuksusid veresooned ta meelekohtadel.